Inkrementaalne arendusmudel


Inkrementaalne arendusmudel on üks viis, kuidas lahendada kosemudeli jäika tsüklit. See aitab
arendusmeeskonnal toime tulla muudatustega paremini. Muudatused võivad vulla kas äritegevusest,
kliendi soovidest, turu olukorra muutumisest, tehnoloogiate muutumisest, seaduse muutumisest või
lõppkasutaja tagasisidest. Kuna kosemudelis keset arendustööd on muudatustega toimetulek keeruline,
on kosemudel kasutamise puhul muudatuste sisseviimine üsna kulukas, siinkohal tulebki
appi inkrementaalne arendusmudel. Mudel ise on siis ajagraafikupõhine ja ei tugine erinevalt
kosemudelist täielikult valmiskirjeldatud kavandile. Selles mudelis saab arendada erinevaid
programmiosi samaaegselt või erinevatel aegadel. Inkrementaalses arnedusmudelis aitab samaaegset arendustööd teha kindlad tegevused mida kosemudelis ei ole. Nende tegevuste abil on võimalik kliendile kuvada programmile keskse tähtsusega osi, enne kui neid täielikult arendama hakatakse. Tehakse
näiteks kas mingisugune kasutajaliidese prototüüp, või programmeeritakse vähese testimise läbinud MVP ( Minimum viable product) mis omab ainult programmi
nõetes kirjeldatud keskset funktsiooni. Näiteks ku tegemist on failikonverteriga, siis ei oma ta suurt kasutajaliidese kujundust, ega isegi
kõiki formaate mis lõpp programm teisendama peab, vaid ainult demonstreerib seda
funktsionaalsust osaliselt.



Kuidas on inkrementaalses arenduses tegevuste käik


Nõuete kirjeldust

Kirjeldatakse ära üldjoontes mida valminud tarkvaratoode tegema peab. Nõuded jaotatakse ka
ära tähtsamateks ja vähemtähtsamateks. Tähtsamad nõuded on tavaliselt need, mis kliendilte
rohkem väärtust toob. Siin määratakse ära ka kuidas arendustöö toimima hakkab, ehk millistes
inkrementides klient oma toodet saama hakkab - ehk kui pika aja tagant.
Iga inkrement peab tarnima kliendile mingisuguse toimiva toote osakese.

Süsteemi arendus

Kui nõuded on olemas, ning ära jaotatud prioriteedi järgi hakatakse toodet tarnima peale nüüd
teostatavat arendusprotsessi. Siin arendataksegi välja vastavalt nõuetele programmiosa.
Iga inkrementi saab arendada kasutades erinevtaid eksisteerivaid arendusmudeleid-
Näiteks kui on programmi osa, mis vöga palju muutmist ei vaja - näiteks faili arvutist
lugemist, või sinna kirjutamist - siis on seda programiosa (või fuktsiooni) võimalik
arendada ka näiteks jäiga mudeli (kosemudeliga) või agiilse mudeliga. See milline arendus-
mudel kõige paremini sobib, on arendusmeeskonna otsustada, vastavalt sellele milline
programmiosa parasjagu arendusel on.

Arendusega samaaegne nõuete täiendus

Kui arendatava programmiosa nõuded on külmutatud (ehk neid ei saa hetkle muuta), siis muude
mittearendueolevate osade nõudeid on võimalik muuta, ning nüüd kui mingisugune programmiosa
läbib parasjagu arendustsüklit on võimalik muuta muid nõudeid, mille vastav inkrement kas
hetkel arenduses enam ei ole või veel ei ole. Kõik muud nõuded on lahtised.
See tähendab
ka ühtlasi seda, et üks programmi osa nõuete väljaselgitamise lõpetanud, saab seda
arendama asuda, enne kui nõuded täielikut valmis on.

Tarne ja integratsioon

Nõuetele vastava programmiosa valmimisel tarnitakse programmiosa - ehk inkrement - kliendile.
Klient saab siis selle koheselt kasutusse võtta - Või omapoolselt läbi testida - ja
täpsustada edasis projekti nõudeid ja anda tagasisidet valminud osale uusi nõudeid.
Klient saab siis ka
valminud osa koheselt integreerida muu olemasoleva keskkonna või eelnevalt arendautd toode
süsteemidega-



Inkrementaalse arenduse head ning halvad küljed


Head küljed Halvad küljed Kulutused on väiksemad - Kuna kasutaja nõuded on muutuvad, aga muudatusi
saab sisse viia arendustsüli käigus, on nende muudatuste kulud väiksemad
kuna arendstsükkel ise ei ole vaja lõpuni viia, enne muudatuste sisse-
viimist. Progressi jälgimine on keerukas - Arendustöö progressi ei jälgita enam
arendatud nõuete järgi, kuna need ei ole arendustöö alguses valmis, vaid
progressi jälgitakse arenduskiirusepõhiselt - kui palju igas ajavahemikus
nõuetest arendada on võimalik. See tekitab siis halduritele nõude, et nad
vajavad pidevalt dokumentatsiooni arendustöö hetke kulgemise kohta. Kui
arendustöö on ka kiire, siis vahest on ka selle dokumentatsiooni ahnkimine
keeruline, kuna iga väikese versiooni kohta ei ole mõtet seda lihtsalt
tekitadagi. Kleindi tagasiside on kohene - olemasolevale arendustööle saab meeskond
keset arendust tagasiside, et vajadusel muuta oma nõudeid, ja seega arenduse
suunda. Klient näeb ka kji palju on tehtud.
Süsteemi astruktuur aja jooksul degredeerub - Kuna arendatakse juurde
pidevalt uusi osi, ning ka sellised osi mida alguses planeeritud ei olnud
siis kipub arendatava toote sisemine süsteem spagetistuma. Selle vältimiseks
kulutatakse lisaressursse koodi refaktoreerimisele, et sisemine struktuur
korras hoida. Kui korrashoidu ei teostata on hilisem muudatuste ja uute
valimisosade integratsioon tunduvalt keerulisem. Tarne on kiirem - klient saab juba funktsioneerivad osad kohe pärast
arendustöö lõppu kasutusele võtta ning klient saab sellest varem kasu
kui näiteks tarkvaratootega, mida arendatakse jäiga arendusmudeliga.

Arendusmudeli joonis




Mis vahe on inkrementaalselt SDLC1 ja iteratiivselt SDLC1?

Kuna inkrementaalne arendus ja iteratiivne arendus on lihtsalt sarnased sõnad
kipuvad nad inimeste sassi minema, aga nad siiski tähendavad erinevaid asju.

Allikas (eucip)